Kik vagyunk? Hamarosan…
Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet
„Igasuguste meistriteoste arv kahaneb, kui rahalisi preemiaid enam ei anta ja tõelised väärtteosed ei mattu enam keskpäraste lasu alla. Heliloojale raha andmise tõttu lasti luua arvutult keskpäraseid ja halbu oopereid ja kiirendati muusika hävingut: nagu iga kaunis kunst, käib muusikagi oma tipptaseme saavutamise järel alla ja sureb efektitsemise, ülekoormuse, kunstivahendite väärkasutamise kätte. Põhjuseks on eesmärgi mittetunnetamine ja soov meeldida massile, see tähendab inimrämpsule.“
„Ükski teine kunst ei mõju inimesele nii vahetult, nii sügavalt kui muusika, sest ükski neist ei lase meil tunnetada maailma tõelist olemust sama sügavalt ja vahetult. Võimsa, tervikliku ja kauni muusika kuulamist võib nimetada peaaegu et vaimukümbluseks: ta peseb maha kõik räpase, väiklase ja halva, häälestab igaühe vaimu kõige kõrgemale tasemele, milleks isiku loomus üldse on võimeline. Suurepärast muusikat kuulates tunneb igaüks selgesti oma tegelikku või siis vähemalt võimalikku väärtust.”
(Schopenhauer)
Muusikahuvilised Euroopas ja küllap terves maailmas tähistasid 2006. aastal Béla Bartóki ja 2007. aastal Zoltán Kodályi 125. sünniaastapäeva. Nagu ajaproovile vastupidanud muusikahiidude puhul sobibki. Kuid siin tuleb meil tavapärase lugupidamisavaldustega jätkamise asemel korraks hoog maha võtta. Nimelt olid Bartók ja Kodály mitte lihtsalt heliloojad, vaid muusikateadlasest, rahvamuusikateadlasest, muusikapedagoogist heliloojad. Ent üksnes heliloojanagi olid mõlema teened tohutud: nad rajasid vaat et mitte millestki täiesti uue, ungarliku ja (kesk-)euroopaliku, kaasaegse muusikakultuuri, uue muusikalise keele. Mida see tähendab? Aga seda, et kui lääne helilooja (Itaalia näitel Monteverdi, Vivaldi, Rossini, Verdi) sündis keskkonda, kus muusikaloomisel oli mitmesaja aasta pikkune tava ja järjepidevus, seega „peaaegu valmis“ muusikakultuur juba olemas ning helilooja uuendas oma sõnumiga seda, juba valmiskujul kätte saadud muusikakeelt, sümbolite süsteemi, siis – Bartók ja Kodály lõid – ise Lääne-Euroopa muusikaajalugu läbinisti tundes – pea mitte millestki, täiesti põlatud Ungari ja Ida-Euroopa rahvaste muusikast (mida tollal isegi päris muusikaks ei peetud) ja muusikakultuurist täiesti uue muusikakultuuri, muusikalise keele. Ja seda just siis, kui tekkis kartus, kas Euroopal on veel üldse maailmale muusikavallas midagi uut pakkuda.
Bartóki ja Kodályi elutöö kultuurilooline taust
„Miks?“ võiksime nüüd küsida. „Kui Itaalias, Inglismaal või saksakeelsetel aladel oli muusikakultuuri kujunemine ja areng järjepidev, siis miks ei pidanuks ta olema selline ka Ungaris, Kesk- ja Ida-Euroopas?“
See probleem on iseloomulik just Kesk- (ja Ida-)Euroopale. (1) Vastus on aga (lihtsustatult) selline: sellepärast, et enamus Kesk-Euroopa rahvaid sattus ajaloo jooksul ida ja lääne (suur)riikide kui veskikivide vahele, kaotas selle käigus oma vaimse ülemkihi, juhtiva klassi (Karácsonyi sõna kasutades: sofokraatia) ning seeläbi katkes nende rahvaste puhul see alam- ja ülemkihi vaheline kultuuriline läbikäimine, mis teiste, sõltumatute rahvaste puhul on iseenesestmõistetav ja loomulik. Zoltán Kodályil oli kombeks tuua oma kirjutistes eeskujuks lääneriikide talurahvamuusika ja -tantsude muutumist õukonnamuusikaks ja -tantsudeks. Kuna Prantsuse talupojad ja aadlikud olid ühe ja sama rahva pojad, ühe ja sama kultuuri esindajad, siis ei seganudki miski Prantsuse maapiirkonna laulu- ja tantsukultuuril keskajal õukonnamuusikaks muutuda ega saksa talurahvamuusikal Beethoveni muusika kaudu eneseväljenduse tipuni jõuda. See loomulik ja vast tervislikki protsess pidurdus või katkes täiesti nende Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste juures, kelle ülemkiht ajaloo jooksul võõraste vastu välja vahetus või siis ise ajapikku võõraks muutus.
Sellest lähtudes iseloomustas Sándor Karácsony (3) Ungari kultuurilugu nii: 19. sajandi alguseks elas ungarlaste alamkiht küll ungari kultuuris, ent sellises kultuuris, mis oli juba ajast maha jäänud ega suutnud – oma sofokraatiast mahajäetuna – enam pidada sammu Euroopa kultuuri arenguga. (Ungari vana, veel Aasia päritolu muusikakultuur koos oma laulusõnade ja viisidega oli jäänud samasuguseks kui 16. sajandil (4), talurahvamuusika ei imbunud seega õukonnamuusikasse, et seal peenemaks muutuda.) Ülemkiht ja selle kultuur oli (19. sajandil) küll juba kaasaegne ja euroopalik, tundes end koduselt kas või Pariisi kultuurielus, kuid oli ajalootormide keerises võõraks muutunud, ta aristokraatia ega kodanluse, sofokraatia esindajate ungari keele oskus polnudki enam iseenesestmõistetav; keeleoskuse olemasolugi korral oli tegemist „tõlkekeelega“. (5) (Selle ungari sofokraatia muusikakultuur oli prantsuse- või saksapärane ning vastupidiselt Mozarti ja Beethoveni ajastu saksa aristokraatide ja kodanluse kombele, ei olnud ungari sofokraatial oma rahva muusikast sisuliselt aimugi. Ärgem unustagem, et Bartóki ja Kodályi noorusajal ei pruukinud Budapesti muusikaakadeemia professorid hoopiski ungari keelt osata. Isegi suur ungari patrioot Ferenc Liszt ei osanud ungari keelt.)
Ülem- ja alamklassi vahel haigutavat kuristikku – nagu László Németh ja ka Sándor Karácsony väidab – oli keskklass võimetu ületama. (Viimatimainitud klass muutus muusikaliseski mõttes gentryks (6), hakates pidama ungari muusikaks mustlasmuusikat, mille nn. ungarlikke skaalasid – nagu ka Bartók pidevalt rõhutas – ungari talurahvamuusika oma muusikalise objektiivsuse, langeva meloodia, pentatoonika ja parallelismiga ei tundnudki.)
Ungari muusikakultuuri taasavastamine ja kaasaegse ungari muusikakultuuri taasloomine – rahvamuusikauurijad ja heliloojad Bartók ja Kodály
Ungarlaste ees 20. sajandil seisnud kultuuriajaloolisi probleeme tutvustab terve Ungari ajaloo vast olulisim hungaroloog, filosoof ja pedagoog Sándor Karácsony just Kodályi ja Bartóki elutöö analüüsimise kaudu. Järgnev pikem katkend on pärit Karácsonyi teosest „Ungari mõttelaad“ (7):
Bartók ja Kodály meie sofokraatia esteetikaprobleemide lahendusest muusika alal
Siiani meie käsutuses olnud ainestiku põhjal võime oma küsimusele esialgsest mõnevõrra täpsema vastuse anda sedavõrd, kuivõrd meile on ilmseks saanud meie rahva ja meie sofokraatia vahel haigutav kuristik, mis on ühtlasi meie keskklassi haud. Meie sofokraatia keel on tõlkekeel, meie rahva keel on – XX sajandi seisukohalt vaadatuna – puudulik keel, niisiis ei ole meil tegelikult kultuuri, ja selle tõttu ei ole meil tõelist keskklassi. Niisugune on olukord.
Kas sellest olukorrast on väljapääsu?
Kui on, siis ainul ühel viisil. M e e i t o h i a r v a t a, e t k u l t u u r o n v õ i m a l i k i l m a k e e l e t a. I g a k u l t u u r a r e n d a b e n d a l e k e e l e. (Ka meie kultuur on ju endale keele arendanud: meie sofokraatia tõlkekeele. Kuid see ei ole keel. Ja ebakeelele vastab ka täpselt ebakultuur.) Niisiis me ei tohi arvata, et meil on kultuur, kui meil ei ole keelt. Kui meil oleks kultuur, siis oleks see välja arendanud ka keele, sest kultuuri avaldumisvorm on alati keel.
Kui on olemas väljapääs, siis selleni jõuab ainult läbi ahta värava ja mööda kitsukest rada. Liikudes sammuvõrra edasi läbi selle värava ja mööda seda rada, tuleb meil niisama rangelt sedastada, et see p o l e t õ s i, n a g u p o l e k s k i m e i l k e e l t. M e i l o n k e e l, r a h v a k e e l. J a s e e o n g i t e g e l i k u l t u n g a r i k e e l. N i i e t m e i l o n k u l t u u r – s e e k u l t u u r, m i s o n s e l l e k e e l e a v a l d a n u d j a v o r m i n u d n i i s u g u s e k s, n a g u t a o n. See kultuur seiskus küll XVII sajandi jooksul, ja nii ei ole ta XX sajandi seisukohalt arvessevõetav, teda ei saa nimetada olemasolevaks, tegelikuks, tõeliseks. Aga ta ei ole ka surnud, kärbunud, määndunud, sest kui ta seda oleks, oleks surnud, kärbunud, määndunud ka keel. Keel aga mitte ainult ei ela, vaid ka mõjutab, sest niipea kui miski ungari sofokraatia kultuurist talle läheneb, et tema kaudu oma sisu väljendada, kogub ta otsekohe jõudu, ja kultuuril on võimatu nii kõrgele tõusta, et ta ei saaks end selles keeles väljendada.
Käesoleval ajal ja lähiminevikus on muusika see kultuurivaldkond, kus seda nähtust võib kõige segamatumalt jälgida. (8) Ungari rahvamuusika (9) ei ole rikastanud juba üsna ammust ajast mitte üksnes meie rahvuslikku muusikat, vaid ka Euroopa muusikat. Ei saa öelda isegi seda, et selles oleksid puudunud esiletõusvamad isiksused, sest Liszt ja Brahms on ju väljapaistvad muusikaanded. (10) Siiski ei muutunud ungari muusika Euroopa muusika võrdväärseks, orgaaniliseks koostisosaks. Ometi ei tundnud me iial seda kuulates naudingut, mida tuntakse siis, kui mõni hingesisu on lõpuks leidnud väljendumiseks sobiva mooduse. Mispärast ei ja mis ajani ei? B a r t ó k i j a K o d á l y n i. Ja need kaks nime vastavad ka küsimusele, mispärast ei. Kuni nende ilmumiseni ei olnud meil tõelist ungari muusikakultuuri sellepärast, et k u n a u n g a r i h i n g e m u u s i k a l i n e m õ t e e i v ä l j e n d u n u d e m a k e e l e s, e i s a a n u d o l l a s e e, m i s k õ l a s, t õ e l i s e l t u n g a r i m u u s i k a. See, mida oli tavaks nimetada ungari muusikaks, oli seda samal kombel, nagu meie sofokraatia tänapäeva ungari keel on ungari keel. Sest seda ta on, kahtlemata, ja ometi ei ole ta see tõeliselt.
B a r t ó k j a K o d á l y p a n i d m u u s i k a a l a l t o i m e m i d a g i, m i l l e g a m e i l e i t u l e k s k a ü h e s k i t e i s e s k u l t u u r i v a l d k o n n a s k o k k u h o i d a. Vallates täielikult Euroopa muusikakultuuri, see tähendab, seda kuidagi eitamata, süvenesid nad rahva muusikamaailma ja täitsid sel kolm ülesannet. Esiteks, pannes truult kirja kõik kirjapandava, tõid nad ainestikuna, see tähendab sisuna meie jaoks pinnale kõik selle, mida rahva hing oli siiani muusikana loonud ja säilitanud. Teiseks analüüsisid ja kirjeldasid nad ausalt seda keelt, milles see muusika ennast siiani on väljendanud. Kolmandaks võtsid nad selle keele, olgugi et see oli hoopis midagi muud kui Euroopa muusika selleaegne keel, ungari muusika ja nii ka oma hinge muusika emakeeleks ja valasid kõik, mis neil öelda oli, selles keeles muusikasse kogu Euroopa jaoks. (11) See ei olnud ainult programm /–/, vaid midagi elementaarset nagu hommikune kaste või äikesevihm, esiletungiv muusikaimperatiiv, millele ei saa vastu panna, sest olgu see kuitahes ränk ja kibe, siiski on selles maakera punktis (pärast kõike, mis siin aastasadade jooksul on toimunud) niimoodi kõige kergem väljendada, vormi valada ja teise inimese kõrvus heliseda lasta seda, mis inimhinges on muusika. (12)
Ja juhtus see, mis päris kindlasti juhtub kogu meie kultuuri valdkonnas, kui seal kunagi kordub see muusikarevolutsioon. Seda muusikat ei võtnud kogu Eurameerika vastu mitte ainult ungarlikuna, vaid tunnistas selle otsekohe ka Eurameerika klassikaliseks muusikaks. Seda, mida ta indogermaani muusikakeele sõna-sõnalt ungari keelde tõlgitud vormis esineva ungari muusikasisuga iial ei olnud valmis tegema, tegi ta selle muusikasisuga: tunnustas seda endaväärsena ja liigitas oma varasalve hinnaliste ühikute hulka. Nii et ungari kultuur on olemas, niipea kui see on ühtaegu kultuur ja ungarlik.
Ja see muusikakultuur on ungarlik. Kusjuures teisest küljest sünnib temaga see, mis senise niinimetatud ungari muusikaga ei ole veel iial ette tulnud: ungari rahvas tunnistab selle omaks, naudib seda ja võtab seda kui midagi endastmõistetavat. Kodály-lastekoorid on praegu juba kogu maa oma valdusse võtnud, algkool, skaudiliikumine ja raadio on selle muusika rahvani viinud, niisama nagu ooperilava, kontserdipoodium, Kõrgem Muusikakool ja Ülikool on selle sofokraatiale kättesaadavaks teinud. Ja mitte ainult selle uue maahõivamise lai haare, vaid ka tempo on kaasakiskuv. Kogu ungari rahvas mitte ainult ei alistunud sellele, vaid alistus kergelt ja õnnelikult. See ei olnud tegelikult alistamine ja alistumine, vaid teineteise leidmine. Tänapäeval klammerdub nii-öelda veel ainult vaene õnnetu keskklass kramplikult ungari võltsmuusikasse, ja see osa meie sofokraatiast, mis on jäigalt kinni tõlkekeeles ja ei suuda või võib-olla ei tahagi sellest lahti ütelda või seda teist keelt mõista.
Bartók nendib omadustena, mis iseloomustavad kõiki ungari rahvalaule, isomeetrilisi värsiridu, pentatoonikat ja parlando-rubatos väljapeetud talupojalauludes proosatekste ja muusikarütmi teineteise suhtes parataktilist käitumist. (Ungari rahvalaul, LXX.1.) Neljanda, kolmandaga lähedases seoses oleva omadusena võime siia lisada kvinttarindi, väiksema kvinttarindi ja parallelismi (13), mille avastas kõige vanemate rahvalaulude fraseoloogias Zoltán Kodály. (Ungari rahvamuusika, 27.1.) See tee, mida mööda Bartók nende lõppjäreldusteni jõuab, on erakordselt huvitav ja selle negatiivsed järeldused on vähemalt sama õpetlikud nagu positiivsed. Halastamatult tõmbab ta kriipsu peale mõlemale niinimetatud „ungari“ helilaadile, nentides mõlema puhul, et neid ei esine mitte üheski talupojalaulus. Ta peab seletamatuks nähtuseks, miks arvatakse meie härrasklassi ringides just kõige võõramate, mitte põrmugi vanade ungari lauludega sarnanevate laulude puhul, et need on tõelised, võltsimatud ungari laulud. („Tahaksin künda ma“, „Ära räägi, kulla vader“, „Lõõmab hurtsik, praksatab roog“, „Ümar on see kukkel“.) (14) /–/
Kui me neist igast küljest suurele kohusetundele ja teaduslikule usaldatavusele tuginevaid, nüüdseks vääramatuid teese meie seisukohalt vaatame, siis on võimatu märkamata jätta, kui täpses vastavuses on see kõik tulemustega, mis me oleme teistelt aladelt kogunud. /–/ Ka muusika alal valitseb sama olukord, mida me kohtasime keele alal: ka muusikakeel ei ole põhjus, see tähendab, ei ole allikas ja ei saa olla ka tagantjärele seletus juurte katkemisele, nagu seda pole ka keel. Nende kahe olukorra vahel on ainult see erinevus, et muusikas on uuenemisprotsess juba alanud, muusikakeel reageerib sellele suurima endastmõistetavusega ja on osutunud täispotentseks keskkonnaks nii alla- kui ka ülespoole. (15) Allapoole: uus stiil võib ungarlikuks muutuda ainult nii, et ungari muusikakeel assimileerib kõik võõrmõjud vormilt ungarlikuks. Ülespoole: ungari muusika ungarlik muusikaemakeel on arendanud geniaalsed muusikud end täiuslikult väljendama, milleks tõlkemuusikakeel ei olnud võimeline. Sellepärast on jõuetu Liszti ja Brahmsi „ungarlik“ muusika ja sellepärast on potentsiaalselt täiuslik „Psalmus Hungaricus“ või „Háry“ või „Cantata profana“ või „Puust prints“ või kõige uuem Bartóki-oopus, tavatutele instrumentidele loodud „Kammermuusika“.“
Nimelt said seal kokku alumiste rahvakihtide ungarlik (kuid Euroopa muusika arengu seisukohalt ajast maha jäänud) muusika ning ülemkihi euroopalikust vaatevinklist kaasaegne (ja ometi sõnaga „tõlkekeel“ iseloomustatav) muusika ja sündiski üheaegselt ungarlik ja euroopalik kaasaegne muusika, Bartóki ja Kodályi muusika, mida kogu maailm hakkas pidama klassikaliseks. (16)
Bartóki ja Kodályi elutöö rahvusvaheline tähtsus rahvamuusikauurimise ja heliloomingu alal
Eelneva põhjal võiks ju mõelda, et kõik see on „vaid ungarlaste endi asi“ ja et elutöö (kui välja arvata muusikateoste klassikaline väärtus) pakub kaasajal pelgalt muusikaajaloolist huvi. See elutöö aga on rahvuslike muusikakultuuride kaua kestnud avastamise kõrghetk. Euroopa muusikaajaloos paistis enne seda valitsevat ettekujutus, et – kui veidi lihtsustatult öelda – maailmas on vaid üks muusika: lääne-euroopa muusikakultuur oma väikeste varjundierinevustega, ja et kui leidubki mujal midagi muusikalaadset, siis on see kindlasti primitiivne ja ürgaegne (17), mis pole veel saavutanud läänemaailma rahvaste muusikakultuuri taset.
Rahvuslike muusikakeelte avastamislugu algas vast slaavlaste juures, Mussorgskiga, kus Võimsa Rühma liikmed märkasid, et nende helikeel pole päris sama, mis sakslastel või teistel lääne-euroopa rahvastel, jätkus Debussy mõttekaaslastega, kes – sarnaselt oma aja kunstnikega – avastasid enda jaoks kaug-ida kunstid. See areng kulmineerus Bartóki ja Kodályiga, kes hakkasid ungari rahvamuusikat pidama täisväärtuslikuks muusikakultuuriks, iseenda muusikaliseks emakeeleks, millest saab välja töötada sellise muusikakultuuri, mis suudaks väljendada ka tänapäevaseid (Ungari, Kesk-Euroopa ja Euroopa) probleeme. Õigupoolest polnud see äratundmine täiesti uus, vaid oli rippunud õhus juba mõnda aega, olid ju tollased keeleteadlased ja kulturoloogid juba teadlikud asjaolust, et kultuuride ega keelte (näiteks indiaani ja inglise keele) seas ei leidu enam- ja vähemväärtuslikke. (18) Ungari talupojamuusikasse ja oma kaasaegsesse Euroopa muusikasse süvenenud Bartók ja Kodály suutsid kaasaegses ungari helikeeles väljendada naiselikkust, mehelikkust, kurbust, koledust, armastust, isamaalisust, mängulisust, sõja mõttetust, kesk-euroopalikku elutunnetust ja koguni seda, kuidas kõlab ungarlase kõrvaga kuuldes Viini kell (muusika). (19)
Ent Kodály ega Bartók ei piirdunud vaid ungari muusikakultuuriga. Oma võrdlevate uurimustega ja heliloominguga lõid nad võimaluse selleks, et Gábor Lükő saaks 40-50 aastat hiljem eristada ungari, rumeenia, slaavi, muinasslaavi ja muinasindoeuroopa muusikakeelt. Kodály koos mõttekaaslastega vallandas seeläbi tohutud vaimujõud Euroopa jaoks, ent võib öelda sedagi, et vabastaks tohutud vaimujõud ka Euroopa Liidu jaoks, kui EL-il „jätkuks kõrvakuulmist“ ja oskust neid jõude ära kasutada. Nimelt leidis Bartóki ja Kodályi loomepärandi kaudu konkreetsete näidete varal tõestamist, et Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste, üldse iga rahva muusikakultuur on võrdväärne. Teisejärgulist muusikakultuuri pole olemas.
Sel kõigel oli veel üks tagajärg: sellest alates peab iga rahvas ja rahvusrühm küsima endalt: mille poolest erineb just tema muusikakeel ja -kultuur teistest muusikakeeltest ja mida on just sel kultuuril inimkonnale anda? Tänapäeval, mil massikultuur matab enda alla igasuguse kultuuri, katsudes kõike ühetaoliseks muuta; mil Euroopa Liidu liikmesriikidel tuleb seista silmitsi küsimusega, kas EL-i mõningatel rahvastel, rahvusrühmadel ja vähemusrahvustel üldse õnnestub säilitada oma rahvuslik eripära ja kultuur, on see Kodályi ja Bartóki püstitatud küsimus äärmiselt aktuaalne. Me ei saa ennast enam rahustada väitega: „muusika on rahvusvaheline keel“. Praeguseks on globaliseeruv maailm juba näidanud, et on võimalik laialdaselt, vahest koguni üle maailma levitada vägivaldselt üht või teist muusikakeelt (eriti, kui seda on üldarusaadavuse huvides äärmuseni lihtsustatud); kuid eri rahvaste muusikakultuur on oma olemuselt mitte rahvusvaheline, vaid teistest eristuv. Näiteks vanaslaavi muusika pole diatooniline; mari või ungari muusika intervalliseosed erinevad soome omast täielikult; bulgaaria muusika rütmika on saksa muusiku jaoks väga raskelt jälgitav, loomuvastane. Bartóki ja Kodályi tehtust alates teame, et inimkonnale oleks mõõtmatult suur kaotus, kui kõike üheülbaliseks muutev massimeedia hävitaks need erilaadsed muusikalised mõttelaadid ja kultuurid. Kas on üldse tänapäeval inimkonna muusikaga seoses tähtsamat küsimust kui see: kas inimkonna muusikat ähvardab tõepoolest oht muutuda äärmuseni lihtsustatuks, ühetaoliseks muusikaks? Kui see protsess, mis maailmas praegu meie nähes aset leiab, oma lõpplahenduseni jõuab, siis kas see ongi täielik lõpp?
Kodályi muusikapedagoogika ja selle päevakajalisus nüüdisaegses muusikapedagoogikas
Kodályi muusikapedagoogika, kui selline asi on olemas, on pea täielikult ülaltoodud väidete otsene tagajärg. Igal rahval ja rahvusrühmal tuleb muusikahariduse andmisel võtta lähtealuseks iseenda muusikakultuur. Sellele tuginedes tuleb jõuda teiste rahvaste muusikakultuurini.
Tõeline kunstnik on veendunud, et tema tunded on ainulaadsed ja et teised inimesed pole neid kunagi läbi elanud, seepärast ei rahuldu ta iial juba äraproovitud („lubjastunud“) vormidega, vaid otsib alati uusi, seepärast toob ta looming kaasa vormikeele seninägematu uuenemise. Niiviisi avastas Bartók ja Kodály Kesk-Euroopa muusikamaailmade mitmekesisuse. Niiviisi jõuti inimkonna muusikalise arengu sellesse ajajärku, mil kaasaegsed muusikateosed nõuavad nende kuulajatelt ja esitajatelt kodusolemist mitte ainult ühes muusikakultuuris (näiteks saksa romantismi duuri-molli maailmas), vaid mitmegi muusikakeele oskamist. Kaasajal toimuv maailmakodanikuks kasvatamine, kui tahaksime seda väga rõhutada, peaks taotlema just seda, mitte aga me kõigi muutumist (muusikaliselt) ühetaoliseks.
Me igapäevaelu lubaks niisiis järeldada, et kuna massikultuuri muusika on kõige levinum, siis tulebki seda õpetada, samas jälle õpetavad Kodályi sõnastatud muusikapedagoogilised põhimõtted meile just vastupidist. Massikultuuri – üldarusaadavuse huvides – äärmuseni lihtsustatud, rahvusetu muusikakeele maailm on lapse vastuvõtuvõime täielikuks väljaarendamiseks sobimatu, enamgi veel, kahjulik. Meelelahutuslik muusika pole aga ei kõrgetasemeline ega kunst, ehkki Kodályi pedagoogika teine põhimõte nõuaks õpetamiseks valitud muusikateostelt just nende omaduste olemasolu.
Kui vaatame, millist teed on läinud Euroopa riikide, sealhulgas näiteks Soome muusikaharidus, siis peame tõdema, et Kodály on erakordselt päevakajaline.
Soome õpikud (Törnuddi, Krohni ja Strahle liin, silmapaistev koorimuusikavihikute sari „Nuori kuoro“ jms.) õpetasid veel üsna hiljuti muusikat kui kunsti. Seejärel tuli üks üleminekuaeg (1960-ndate paiku), mil korraga sai runoviiside ja riimiliste rahvalaulude asemel soome rahvalauluks „Elefantti marssi“, õpikutesse aga ilmusid c-molli tutvustamiseks Vivaldi teose kõrvale ka biitlite palad. Praeguseks on aga asi niikaugel, et Soome muusikaõpikutest ei leia enam ei soome rahvalaule, Vivaldit ega ühtki teist klassikalist heliloojat. Õpikud seavad kasvueas õpilastele eeskujuks pop- ja rokkstaaride muusikat. Ent riigi kõrg- ja algharidust andvatest õppeasutustest suruti välja ka muusikat kui kunsti õpetavad pedagoogid. Haridusametite juhid aga, sattudes olukorda, kus tuleb vähendada koolitundide arvu, kärbivad – vahest üldsegi mitte alusetult – esimesena just disko õpetamisest koosnevate laulmistundide hulka. Vaevalt käituks nad samamoodi, kui näeks, et muusikaharidus õpetaks midagi väärtuslikku. Kui Soome muusikaharidus küsiks endalt Kodályi moel: mis on Soome muusikahariduse eesmärk? Milline on muusikaõpetuse aluseks olev helikeel ja mille poole see püüdleb? Milline on selle lähtealuseks ja sihiks seatud helikeele eripära? Milliseid metoodilisi uuendusi nõuab selle õpetamine? Millised on selle helikeele sugulased, kuidas jõuab koolis antav lauluõpetus Euroopa muusikaajalooni või kaasaegse muusikani? Kui oleksin haridusameti juht, siis oleks mul raske kustutada tunniplaanist sellist muusikaõpetuse tundi, kus õpilased õpiks noote kirjutama ja lugema, laulma, musitseerima ja mille õppematerjali abil jõuaks õpilased rahvuskeelte mitmekesisuseni, tõelise internatsionaalsuseni, või kui näeksin, et muusikaharidus õpetaks kunstimeele arendamise abil õpilastele selgeks ühe mooduse, kuidas maailma intuitiivselt tunnetada, ja et neist õpilastest kasvavad kunsti- ja muusikalembesed täiskasvanud.
Selle saavutamisel on Kodályi kirjutised ja põhimõtted meile nüüdisajalgi heaks abimeheks, kui suudame helilooja mõtetele eelarvamustevabalt läheneda.
Autori märkused:
1. vastupidiselt Fennoskandias levinud seisukohale, määratlevad Kesk-Doonau madalikul ja selle naabruses elavad rahvad end kesk-eurooplastena, neist läände jäävaid rahvaid lääne-eurooplastena, Poolast põhjapoole jäävaid rahvaid aga põhja-eurooplastena. Kesk-euroopalikkus tähendab enamasti lääne ja ida suurriikide vahel paiknemist. (Seepärast loeb hulk Kesk-Euroopa mõtlejaid soome rahvastki kesk-euroopaliku saatusega rahvaks.)
2. see protsess kulges neil rahvastel kas äkitselt, nagu näiteks Tšehhis pärast 1620. aasta Valgemäe lahingut või Soomes pärast Turu linnuse langemist rootslaste kätte 1599. aastal, või siis aegamööda, nagu näiteks Ungaris, kus see kestis mitusada aastat (16-20. saj.). (Vt. Pirinen-Jutikkala: „Suomen historia“, 2002. lk. 122-123, ungari keeles: „Finnország történelme“, 2004, lk. 113.)
3. muide, Sándor Karácsonyi kirjutisi soovitas noortel haritlastel lugeda Kodály, seda ka kommunistide võimuhaaramise ajal, mil nende lugemine polnud hoopiski ohutu;
4. siis algas 150 aastat kestnud Türgi ülemvõim Ungaris.
5. Karácsony pidas siin silmas sõna-sõnalist tõlget võõrkeeltest. Sõnad on pealtnäha ungarikeelsed, kuid väljendavad sellegipoolest võõrast mõttelaadi. (Vrd. selle muusikalise paralleelina Kodályi kirjutist „Zene az óvodában“ („Muusika lasteaias“).)
6. see mõiste on kesk-euroopalik tuletis, lihtsustatult öeldes tähendab vaesunud aadlikku (sarnaste Poola olude kohta tegi Stanislaw Wyspianski draama põhjal Andrzej Wajda filmi „Pulm“);
7. Sándor Karácsony, „A magyar észjárás“ („Ungari mõttelaad“). Budapest (1939) 1985, lk. 322-328);
8. kas siis ei sarnane sellega (vähemalt osaliselt) kaasaegne Soome filmikunst, selliste filmilavastajate, nagu Aki Kaurismäki või Tapio Piirainen tehtud filmid?
9. siin on mõeldud valestitõlgendatud ungari rahvamuusikat, mille vastu Bartók ja Kodály alati protesteerisid;
10. Karácsony peab siin silmas ilmselt Liszti „Ungari rapsoodiat“ või Brahmsi „Ungari tantse“;
11. Erakordselt õpetlik ja elamustpakkuv on kuulata Jyväskylä ülikooli endise õppejõu, Árpád Joóbi koostatud plaati, millel iga fonograafile salvestatud rahvalaulu järel kõlab selle Bartóki või Kodályi põhimõtete järgi tehtud töötlus;
12. vt. lisa;
13. vrd. György Kádár, „Rinnasteinen ajattelutapa suomensukuisten kansojen musiikkikultuureissa“. Jyväskylä, (1999) 2002 või „Van-e létjogosultsága egy önálló finnugor zenetudománynak? – kognitív szemléletű megközelítéssel a finnugor zenekultúrák mellérendelő természetéről.“ [Kas soome-ugri muusikateadus omaette teadusharuna on elujõuline? – kognitiivne käsitlus soomeugri muusikakultuuride rinnastuvast loomusest]. Teoses „Specimina Fennica XI. Kaukovertailuja IV.“ Savariae (Szombathely), 2005.
14. saksapärased, saksa helikeele naiivseid klišeesid korrutavad laulukesed;
15. nagu on enesestmõistetav seegi, et Itaalias teab, laulab ja peab omaks Verdi laule iga itaallane, kõige madalamast kuni kõige kõrgema rahvakihini välja;
16. võimatu on siinkohal jätta meenutamata Aki Kaurismäki neid sõnu: „Vakavasti ottaen minä luulen, että täytyy olla äärimmäisen kansallinen ollakseen kansainvälinen – silloin elokuva ymmärretään Kiinan muurilla asti.“ [Mõtlen tõsimeeli, et rahvusvaheline olemiseks on vaja olla äärmiselt rahvuslik – siis mõistetakse su filmi kõikjal kuni Hiina müürini.] „Pohjalainen“, 26. V 2002;
17. isegi lapi rahvamuusika tõeliselt innukad kogujad kasutasid joigude iseloomustamiseks sõnu, mis kaasajal mõjuvad vapustavalt;
18. Ärgem unustagem, et Kodály valmistus ju algul keeleteadlaseks saama.
19. Järjekorras: Kodályi „Hej két tyúkom tavali“ (laulumängust „Háry János“), „Sej, Nagyabonyban„ („Háry“), Bartóki „Bánat“, „Két kép“ [Kaks pilti], „Ne hagyj el“, Kodályi „A jó lovas katonának“ („Háry“), Bartóki „Cipósütés“, „Kicsit ázottan“, Kodályi „Ó, mely sok hal terem“, „Kicsiny a hordócska“, Bartóki „Mars“, „Táncszvit“[Tantsusüit], Kodályi „Bécsi harangjáték“ („Háry“);
20. näiteks Bartóki rumeenia rahvamuusikakogu, ta lõunaslaavi rahvamuusikaga seonduvad tööd;
21. näiteks Kodályi töötlused mari rahvalauludest või Bartóki slovaki rahvalaulude aineline teos „Falun“ [Külas] või „Hegedűduók“ [Viiuliduetid];
22. Gábor Lükő. „Zenei anyanyelvünk“ [Meie muusikaline emakeel], Budapest, 2003;
23. kuula eelpoolmainitud muusikanäidet – Kodályi teost „Bécsi harangjáték“;
24. Hristovi koorimuusikateosed.
Allikas:
XVI. Bárczi Füzet. I. Kodály Zoltán és a magyar nyelvi műveltség. II. Kodály Zoltán életművének időszërűsége. Bárczi Géza Kiejtési Alapítvány, 2008 (55–61. lk.)
© 2015-2024 – vala.hu - A honlapot készítette: Pixelhuszár